Kaarli kirik – Piparkoogimaania 2015

Mul oli sellel aastal au osaleda PiparkoogiMaania näitusel. Teemaks oli “Püha Piparkook”. Ei saaks öelda, et mind tabas ideede tulv, kui teema teada sain, aga mõned mõtted ikka tekkisid. Otsustasin teha piparkoogist Kaarli kiriku.

Kuna ma enne kiriku tegemist olin täpselt ühe piparkoogimaja teinud, siis tegin kõigepealt papist maketi.  Otsisin internetist fotosid kirikust erinevate nurkade alt ja joonistasin paberile lõiked. Akende jaoks tegin fooliumist vormid.

Kokku lõikasin taignast välja ja küpsetasin üle 120 tüki. See osa oligi kõige tüütum kogu protsessi juures.

Kohe pärast ahjust välja võtmist eemaldasin piparkoogid küpsetuspaberilt, et need võimalikult sirgelt taheneda saaksid. Küpsetuspaber kipub jahtudes kortsu tõmbuma ja võib ka detailid laineliseks teha. Osadele akendele tegin karamellist klaasid. Mõned aknad aga olid liiga väiksed ja nendele ei õnnestunud karamelliga teha. Kleepisin siis hoopis ehitamise ajal zelatiinilehed akendeks.

Enne küpsetamise algust arvasin, et põhjaplaadi tegemine on see kõige lihtsam osa. Paraku ostus just see kõige keerulisemaks ja vaevanõudvamaks. Terve alus korraga ahju ei mahtunud ja pidin selle tükkidest kokku panema. Kui tükid olid kõik valmis ja neid kokku hakkasin klapitama, avastasin tõsiasja, et nad pole mitte kõik sama kõrged. Kokkuvõttes kulutasin hea mitu tundi alusplaadile sooni sisse lihvides, et kiriku seinad kõik samal kõrgusel oleks ja kogu kupatus kipakas ei oleks.

Kiriku panin ma kokku piparkoogiglasuuriga – sellega saab täpsemalt sättida tükke, kui sulatatud suhkruga, sest ei haaku kohe kinni. Miinuseks on pikk kuivamisaeg, aga kui glasuur on lõpuks kuiv, siis see hoiab nagu tsement. Suhkur aga võib vaikselt sulama hakata ja kogu kupatus kokku kukkuda. Sisse tegin võimalikult palju tugevdusseinasid, sest pidin selle kiriku ka näitusele kohale transportima.

Kuna tegemist ei ole söömiseks mõeldud asjaga, siis lihvisin ka tükke parema kokkusobivuse nimel ka liivapaberiga. Tegin ka vahelae, et ehitis stabiilsem oleks ja miski kõiki seinu koos hoiaks. Katusega jäin ma väga rahule ja see oli lõpuks mu lemmikosa kirikust.

Tornidega läksin natuke alt ja järgmine kord teeks need natuke teise süsteemiga, aga üldiselt  tuli mu meelest täitsa äge kirik välja.

Üks pilt ka näituselt, pärit on see Õhtulehe fotogaleriist

Fooliumist piparkoogivorm

Mul on aastate jooksul kogunenud igasuguseid erinevaid piparkoogivorme üsna palju, aga ikka tuleb mingeid ideid, mida tahaks teha ja mille vormi pole. Paberist šablooni järgi lõikumine on väga tüütu ja tulemus jääb tihtipeale mitte kõige ühtlasem. Otsisin internetist variante, kuidas ise piparkoogivorme teha. Üks variant on plekkpurgist riba lõigata ja seda painutada, aga sellel oli mu jaoks mitu puudust. Esiteks tuleb riba väga lühike ja teiseks on see väga pehme (need joogi purgid). Lihtsam ja ka ohutum tundus variant fooliumist teha. Võib teha tavalisest rullis müüdavast fooliumist, aga ma tahtsin natuke tugevamat ja ostsin ühekordseid fooliumist vorme. Printisin välja ka pildi, mille järgi vormima hakata. Lisaks läks veel vaja mõõdulinti ja näpitsaid.

Mõõdulindiga mõõtsin umbes ära kujutise kontuuri, et teaks, kui pikka riba vaja on. Seejärel lõikasin nii laia jupi fooliumist, et saaks 3 korda kitsamaks seda voltida.

Mul oli fooliumil muster peal ja enne voltima hakkamist proovisin seda joonlaua abil võimalikult siledaks saada. Voltisin umbes 1,5cm laiuseks selle fooliumitüki, iga murdmiskoha silusin hästi tugevalt joonlaua üle, et jääks peenike.

Kui riba valmis, saab vormimise juurde asuda. Mul oli seda lihtsam pildi järgi teha, kui niisama peast proovida. Kaarjaid kohti on hea mingi ümara eseme abil vormida, kandilisemaid näpitsate abil. Paraku ei saanud ma sellest fooliumvormist nii pikka riba lõigata, et oleks vormi saanud ühes tükis teha ja pidin teise riba juurde tegema. Tükid ühendasin omavahel nii, et toppisin ühe teise sisse lihtsalt. Jäid hoidma küll. Kindlam variant on näiteks klambrilööjaga kinnitada, aga see klammerdaja, mis mul on, ei läinud fooliumist läbi.

Valmis vormiga tegin kohe prooviküpsetamise ka. Pöialt pean veel suurel kindal natuke kohendama, liiga peenike on, aga üldjoontes olen tulemusega rahul. Igatahes palju etem, kui paberi järgi piparkooke lõikuda.

Update: kohendasin suurema kinda vormi ja nüüd lõikab see selliseid piparkooke

Šokolaadiga joonistamine

Tahtsin teha isadepäevaks torti, kus oleks lapse joonistatud pilt peal. Kõige lihtsam variant on lasta pilt suhkru- või vahvlipaberile printida, aga selle jaoks polnud enam aega ja see variant ei sobinud hästi mu tordi kujundusega ka. Niisiis mõtlesin proovida hoopis šokolaadiga. Kõigepealt lasin lastel pildid joonistada. Õnneks on nad veel suhteliselt noored ning pildid tulid lihtsad ja väheste detailidega

Kuna nende pildid olid suuremad, kui tort, siis muutsin neid arvutis väiksemaks. Siinkohal oleks pidanud pildid ka peegelpilti keerama, aga see tuli mulle alles siis meelde, kui sulanud šokolaad joonistamiseks juba käes oli. Aga noh, väga vahet pole õnneks, mispidi need pildid on.

Vaja on ka mingit läbipaistvat materjali, sest otse paberi peale ju šokolaadi valama ei hakka. Mul oli tsellofaani ja kasutasin seda, sest küpsetuspaber kipub niiskusega nagu kortsuma natuke ja jääb laineline. Kui tsellofaani pole, siis variant on veel kasutada küpsetuskoti kilet, peaks ka vast sobima. Tsellofaani määrisin õrnalt võiga kokku, et saaks pärast šokolaadi selle küljest kätte ka.

Vaja läheb ka mingit pritskotti šokolaadi jaoks. Mina kasutasin küpsetuspaberist keeratud torbikut. Ja loomulikult on vaja ka šokolaadi. Tegin kahega – tumeda ja valgega. Piimašokolaadi saaks tegelikult kolmanda toonina kasutada, aga piltide lihtsuse tõttu piirdusin kahe tooniga.

Šokolaadi asemel võib muidugi kasutada ka kuvertüüre või spetsiaalseid glasuure. Šokolaad oleks viisakas ära tempereerida, kuigi tordi peale kaunistuseks sobib ka tempereerimata variant. Seda tavaliselt enam väga ei näpita ja hoitakse külmas. Ma ei ole kindel, et mul tempereerimine 100% õnnestus, aga lõpptulemus hoidis suht normaalselt oma kuju ja väga ruttu käes sulama ei hakanud.

Kõigepealt tuleb siis tumeda šokolaadiga pildid teha, hele šokolaad jääb taustaks. Kui šokolaad on vedelale kujule viidud, siis polegi muud, kui kilele pildi kontuuride järgi pilt teha.

Kontuurid õnnestusid mul enda meelest päris hästi. Pritskotile tuleb üsna väike ava lõigata, sest šokolaad on väga vedel ja valgub kiiresti sealt välja. Seega kontuuride tegemisel tuleb kätt kiiresti liigutada, et ühtlane joon jääks. Kui joonistus valmis, siis tuleb šokolaadil täielikult tahkuda lasta, külmkapis toimub see mõistagi kiiremini. Tahkumise ajal saab valge šokolaadi valmis teha. Natuke keeruline on ainult hinnata, palju seda valget šokolaadi vaja läheb. Ma sulatasin oma arust varuga valget, aga kokkuvõttes tuli hoopis puudu.

Kui tume šokolaad on tahkunud, siis tuleb pilt katta valge šokolaadiga. Kõige lihtsam on sulašokolaad lihtsalt peenema joana kallata või tõsta lusikaga pildile ning õrnalt spaatliga laiali ajada.  Mida vähem valget šokolaadi liigutada, seda parem. Mul jäi ühe pildi jaoks natuke puudu ja ajasin spaatliga päris hoogsalt laiali seda, et ikka igale poole jaguks.

Pärast pildi lõplikku tahkumist nägin, milleni see spaatliga tegutsemine oli viinud – tume šokolaad oli all sulama hakanud ja laiali läinud. Proovisin siis natuke ilukirurgiat teha ja eemaldasin laiali läinud osasid kuuma noaga ning täitsin tekkinud lohkusid uuesti valge šokolaadiga. Jäi vist natuke parem, kui enne. Kandiline pilt tuli mu meelest väga hästi välja, kui välja arvata paar õhumulli.

Ühe pildi panin isadepäeva tordi peale, teise kõrvale.  Kogu see šokolaadiga mässamine võttis kõvasti rohkem aega, kui olin planeerinud, aga tulemusega jäin rahule.