Lapiseelik

Proovisin ära lapiseeliku tegemise. Kuna endal kodus mingeid kangajääke ei olnud, siis ostsin poest 3 erinevat kangast. (rohkem oleks tegelikult parem, aga ei leidnud kokkusobivaid ja ei tahtnud tervet varandust ka nende seelikute alla panna).  Lapid lõikasin ketasnoa abil – saab kiiresti sirged lõiked. Kääridega ei viitsiks küll neid lappe välja lõikuda.

Terve seeliku tegin ühesuurustest kandilistest lappidest. Mingi variant on veel rombikujulistest teha, mis siis igal real suurenevad, aga see variant tundub liiga keeruline minusuguse algaja jaoks.

Lapi mõõt oleneb sellest, kellele seelik teha. Laste seelik jääb väiksematest lappidest ilusam. Lõikasin vist kuskil 10x12cm lapid ja kokku tuli neid üsna palju, sest igal real suurendasin lappide arvu kolme võrra – esimene rida 7 lappi, 2 rida 10 lappi, 3 rida 13 jne. See ridade suurendamine sõltub ka sellest, kui laia seelikut tahta. Võib ka 4-5 lapi võrra suurendada vms.

Kõik lapid lasin siksakiga üle, et hargnema ei hakkaks. Ei pea vist mainima, et see töö polnud väga lõbus, aga kuna tegin tavalisest puuvillasest kangast, siis ilma ka nagu ei saanud. Lapid sättisin põrandal ridadesse jälgides seda, et sama värvi lapid väga üksteise ligidale ei sattuks, aga kolme värviga on seda üsna keeruline saavutada. See seelik on mul tehtud kolmest lapireast.

Iga rea lapid õmblesin omavahel kokku, aga tervet rida ringiks ei ühendanud. Etteruttavalt võib öelda, et teist seelikut proovisin nii teha, et õmblesin lapiread ringiks kokku ära ja siis alles üksteise külge, aga niimoodi oli tunduvalt kehvem ridu omavahel ühendada. See üks õmblus, millega pärast terve seelik pärast kokku õmmelda, ei jää tegelikult eriti näha. Triikida tuleb ka palju lapiseelikut teha – kõik õmblused peab ilusa tulemuse nimel madalaks triikima.

Kõige ülemisele reale õmblesin külge riba, kuhu hiljem kummi sisse ajada saab. Ja kõige alumisele reale natuke kitsama kandi. Alla jääks tegelikult puuvillane pits ilusam, agaajab ka tavaline kant asja ära.

Järgmiseks tuleb ribad omavahel ühendada, aga kuna nad ei ole ühepikkused, siis tuleb neid krookida. Krookimisega ma eriti kokku pole puutunud, viimati tegin seda vist mingile nukule seelikut õmmeldes ja polnud head mälestused sellest – niit katkes väga kergesti. Seega otsustasin proovida krookimiseks ühte youtube’ist nähtud nippi  – õmblusmasina alumisest niidist tuleb välja tõmmata natuke pikem niidijupp kui kroogitav kangas (seeliku puhul seega üsna pikk) ja siksaks õmblusega niimodi õmmelda, et see väljatõmmatud niit jääks õmbluse keskele.

Niimoodi krookides läks kangas tõesti väga kergelt kokku ja niidi katkemine polnud ka teemaks. Miinuspool on jällegi see, et need krooked lähevad sama lihtsalt välja kui nad sisse tulid ehk siis peab suht õrnalt toimetama sellega. Kinnitasin kroogitud riba kõige ülemise rea külge nööpnõeltega ja õmblemise ajal veel sättisin, kui mõni koht halvasti läks. Korraga üle ühe rea ei tasu ühendada, läheb keeruliseks.

Kui ribad ühendatud, siis õmblesin seeliku küljed omavahel kokku. Enne veel ajasin kummi üles ja kinnitasin nööpnõeltega nii, et saaks kummi ka sama küljeõmblusega kinni õmmeldud. Ja valmis.

Kotid liivakasti asjadele ja joogipudelitele

Juba pikemat aega olen räbaldunud kilekotiga liivakasti mänguasju õue vedades mõelnud, et peaks mingi normaalse koti neile tegema. Ükskord Abakhanis käies jäi silm peale võrklükrale, mis tundus sellise koti jaoks väga hästi sobivat. Lisaks ostsin veel nööri ja stoppereid.

Koti põhjaks lõikasin ristküliku ja külje jaoks põhja ümbermõõdu pikkuse riba. Selle võrklükra lõikamine oli kõige raskem osa kogu tegemise juures. Oleks teadnud, et seda on nii paha lõigata, oleks mingi muu kanga valinud.

Külje osale õmblesin üles kanali nööri jaoks ning õmblesin külje osa servast kokku kuni nööri kanalini. Siis ühendasin põhja ja külje, ajasin nööri sisse ja valmis ta oligi.

Kott on kasutusel olnud mõned nädalad ja igati õigustanud ennast.

Teine asi, mis mind palaval ajal välja minnes on häirinud, on veepudelitele mingi koti otsimine. Tavaliselt on käiku läinud mingi kilekott, aga kuna ma enamasti käin poes riidest kottidega, siis pole neid just väga valida. Lisaks on kilekott liiga suur ja tihtipeale ka mitte kõige puhtam enam. Ostsin jupi kirjut impregneeri ja õmblesin nende jaoks hoopis spetsiaalse koti. Impregneeri kasuks otsustasin sellepärast, et võimalike lekete korral peaks kott neid kinni ja et puhastada oleks lihtne.

Otsustasin ümmarguse põhjaga koti kasuks, kuhu mahuks püstiselt 3 pudelit. Impregneeri lõikasin oma uusima investeeringuga – ketasnoaga. Väga mugav asi, kääridest ei taha enam midagi kuulda. Ainus miinus, et peab spetsiaalse alusmati peal lõikama ja mati mõõtmed seavad piirangu kui suuri tükke korraga lõigata saab.  Lõikasin siis välja sobiva suurusega ringi ja ristküliku, mille pikem serv on sama, mis ringi ümbermõõt + natuke õmblusvaruks.

Ristkülikule õmblesin jälle üles kanali nööri jaoks ning seejärel servad omavahel kokku kuni kanalini.. Selle koti juures oli kõige keerulisem põhja ja küljeosa ühendamine, sest põhjaks oli ring ja mitte kõige suurem just. Aga tehtud see sai.

Üles ajasin nööri ja valmis.

Ainus mure selle kotiga on, et nöörist reguleerimine on suhteliselt raske, kuna impregneer on jäik. Uuesti tehes teeks kanali osa mingist pehmemast kangast, aga ka sellisel kujul on see kott täiesti kasutatav.

 

Heegeldatud diivanipadi

Otsisin juba pikemat aega nn. chevron (kahjuks ei tea eestikeelset vastet) mustriga diivanipatju, aga kuskilt ei õnnestunud leida sobivas värvitoonis ja mõistliku hinnaga. Ükspäev tulin geniaalsele ideele need ise heegeldada. Googlist leiab erinevaid õpetusi ja ma proovisin 2-3 erinevat varianti enne läbi, enne kui leidsin enda lõngale sobiva.

Heegeldasin umbes 44cm laia ja 97cm pika tüki. Jälgisin seda, et pealekeeratav osa jookseks alumise mustriga kokku. Abakhanist tõin 40×40 cm suuruse sisupadja ja natuke valget voodipesu kangast.

Tahtsin sisupadjale veel puuvillase padjapüüri ümber teha, sest heegeldatud pind on auguline ja sisupadi ise suht õhkuse kattega. Kuna see püür võib aeg-ajalt ka pesemist vajada, siis tegin eemaldatava. Lukuga ei viitsinud jamada ja tegin plastmastrukkidega kinnituse.

Järgmisena õmblesin heegelduse kokku. Laisa inimesena tegin ma seda masinaga. Kokku voltides jälgisin, et külgedelt jookseks ka muster ilusti kokku.

Natuke sain harutada ka, sest esialgu õmblesin kokku arvestamata asjaolu, et pärast keeran selle ju teistpidi…teisel katsel läks igatahes õnneks ja asusin nööpe kinnitama. Selleks heegeldasin veel ühe rea kinnisilmuseid juurde ja nööpide kohtadele tegin ahelsilmustega avad. Teoreetiliselt oleks võinud seda ka enne kokkuõmblemist teha, aga ma polnud päris kindel, kuidas nööbid paigutan.

Nööbid on puidust ja tellitud Hiinamaalt. Kuna min  tellimus oli 50 tükki, siis jagub mul neid nii mõnegi padja jaoks. See eespool näidatud trukipaigaldaja on ka Hiinakas. Igasugu pudipadi sealt tellida on mu meelest väga mugav ja mis salata, hinnad ka soodsad. 50 nööpi maksis 4.67$.

Pärast mõningast kasutamist vajusid padjad suhteliselt lössi ja pidin neile täidet lisama. Ja 2 patja on plaanis veel juurde teha.