Suhkrupulgad

Proovisin ise teha suhkrupulkasid. Põhimõte on lihtne – tuleb teha suhkrusiirup ja pulgad, mille küljes kristallid kasvama hakkavad. Esimese asjana tuleks ette valmistada pulgad. Võtsin pulkadeks peenemat sorti grilltikud. Pulgad tuleb veega niisutada ning suhkru seest läbi rullida, et kristallidel oleks kuskil kasvama hakata. Samuti valmistasin ette topsid, kuhu siirup ja pulgad panna. Parem oleks, kui pulk topsi seintega kokku ei puutuks, muidu kasvab see topsi külge kinni ja ei jää väga kena tulemus. Selle jaoks võtsin jupi joogikõrt ja torkasin pulga sellest läbi. Niimoodi sai pulga topsi sisse rippuma panna.

Siirupi tegemiseks võtsin

• 250ml vett
• 750ml suhkrut

Ained valada potti  ja segades kuumutada, kuni kogu suhkur on ilusti lahustunud. Keema pole vaja ajada.

Nüüd tuleb oodata, kuni siirup on natukene jahtunud ning siis topsidesse valada. Kristallid hakkavad kasvama ainult sellele pulga osale, mis on siirupi sees. Enne pulkade topsidesse panemist tuleb oodata, kuni siirup on täielikult jahtunud. Vastasel juhul võib pulga külge pandud suhkur lahti sulada ja kristallidel pole kuskil kasvama hakata. Sellest siirupi kogusest jagu nelja topsi jaoks, kolmele lisasin ka toiduvärvi, et värvilisi pulkasid teha.

Kuna suhkrupulkade kasvamiseks kulub nädal või rohkemgi, siis otsustasin topsid pealt katta toidukilega. Ma ei tea, kas see midagi mõjutas, aga esimesetel päevadel suurt kasvuspurti ei toimunud. Kuskil kolmandal päeval otsustasin kile siiski eemaldada ja kristalle hakkas nagu rohkem tekkima.

Samuti hakkas vedeliku peale tekkima kõva suhkrukiht, mis oleks hea iga paari päeva tagant eemaldada. Vastasel korral kasvab see väga paksuks ja pulka ei saa enam topsist tervena kätte.

Kokku hoidsin pulkasid siirupis 10 päeva. Lõpupoole enam pilte ei teinud, sest pulka polnud enam läbi topsi näha. Paar viimast päeva midagi eriti juurde ei kasvanud tegelikult.

Võtsin pulgad välja ja lasin neil õhu käes täiesti ära kuivada. Kõige tublim kasvaja oli värvimata siirupis olev pulk. Need pulgad, mis olid värvitud vees, jäid millegipärast väiksemateks.

Niisama tee sisse leotamiseks neid pulkasid teha ei viitsiks, aga näiteks lastele pulgakommi valmistamiseks täitsa huvitav projekt.

Želatiinist vormid vol.2

Proovisin veel ühe retsepti järgi vormide tegemist. Seekord siis sellist, kus glütseriini on rohkem ja želatiini vähem. Kasutasin selliseid koguseid:

1. 40ml toasooja vett
2. 8g želatiini
3. 48ml glütseriini

Kõigepealt tuleb želatiinil vees natuke seista lasta, kuni see pakseneb. Želatiiniga väga laamendada sel ajal ei tasuks, sest terad jäävad muidu anuma seina külge kinni ja ei sula ära. Seejärel lisada glütseriin ja madalal kuumusel kuumutada, kuni želatiin on täielikult lahustunud.

Edasi ei olegi muud, kui segu vormi kallata ja soovitud esemest jäljend teha. Ma ei tahtnud kogu glütseriini ära raisata ja seega oli saadud valmissegu kogus üsna väike. Kogu nuku nägu kahjuks sisse ei mahtunud ja sellepärast jäi nuku nägu kitsam, kui ta tegelikkuses on. Vorm ise oli suhteliselt rasvase olemisega ja üsna pehme võrreldes silikoonvormidega.

Kasutasin nuku pea tegemiseks martsipani, aga see vorm on nii pehme, et nina ja suu välja ei tulnud. Ära värvides kõige hullem ei olnud ja laps vast nutma ei hakkaks selle peale, aga ise rahule ei jäänud tulemusega.

Otsisin siis üles ka eelmise katsetuse vormid ja panin kõik kokku pliidile sulama. Valasin sisse ka ülejäänud glütseriini. Proovisin seekord lego klotsist jäljendit teha.  Segu tardus külmkapis kiiresti ja peale jäid ka pisikesed Lego kirjad. Ütleks, et parima kontsistentsiga vorm proovitutest. Martsipani asemel valasin seekord vormi šokolaadi. Enne panin želatiinivormi mõneks ajaks sügavkülma, et soe šokolaad seda sulatama ei hakkaks.

Kahjuks šokolaadile Lego kirjad peale ei jäänud, aga kõige hullem tulemus ka ei olnud. Šokolaadiga annaks selliseid vorme kasutada küll, kui mingeid väikseid elemente kopeerida pole vaja.

Kõige parem tulemus jääb mu meelest siis, kui segus on želatiini rohkem kui glütseriini. Täpset retsepti ei oska anda, sest sulatasin erinevad segud üheks, aga samas polnud ükski proovitutest selline, mida ei oleks saanud kasutada.

Nuku peast otsustasin jäljendi siiski teisel viisil teha, et see kannataks ka martsipani või modelleerimisšokolaadiga kasutamist. Võtsin tüki suhkrumassi, sõtkusin seda natuke pehmemaks ja surusin nuku pea sisse.

2-3 päeva pärast oli see piisavalt kõvaks kuivanud ning sain martsipaniga proovida. Kui vormi on kiiremini vaja kasutada, siis võib massile lisada tselluloosikummi või kasutada lillepastat, mis peaks ka rutem kuivama. Mul aga kiiret polnud ja ei hakanud midagi lisama.

Enne kasutamist pintseldasin vormi tärklisega üle, et martsipani sealt paremini kätte saaks. Surumise survele pidas see vorm üsna hästi vastu ja tulemusega jäin enam-vähem rahule.

Martsipani asemel tahan päris kuju tegemisel kasutada modelleerimisšokolaadi, millega peaks tulemus veel parem jääma. Näo joonistamisega peab ka natuke rohkem vaeva nägema…

Update: Sellised nad siis lõpuks tulid. Näod joonistasin toiduvärvi ja hästi peenikese pintsliga. Ise jäin küll tulemusega rahule. Ilma vormita poleks sellist kindlasti suutnud teha.

 

Isetehtud hularõngas

Soovisin endale soetada hularõnga. Kodus tegelikult oli üks olemas, aga selle diameeter oli liiga väike. Õige suurusega hularõngas peaks maast umbes nabani ulatuma. Minu puhul peaks siis hularõnga läbimõõt kuskil meetri kandis olema või natuke alla selle. Kõik vähegi sobiva suurusega rõngad, mis mul õnnestus internetist leida, olid seest nagadega või magnetitega, aga mingit nö. massaažiefekti ma ei soovinud. See massaaž tekitab ainult sinikaid ja peksab neerud sodiks. Hind on neil ka muidugi röögatu.

Natuke googeldamist ja leidsin õpetusi, kuidas ise rõngas valmis teha – vaja läheb ainult toru/voolikut ja selle ühendamise jullat. Seadsin sammud K-rautasse ja leidsingi sealt sobivast materjalist hea hinnaga toru. Müüakse seda survetoru nime all meetri kaupa. Minul läks rõnga jaoks vaja natuke üle 3 meetri toru, aga kuna sai ainult täismeetreid osta, siis pidin 4 võtma. Hinnaks 69 senti meeter.

Toru ühendamiseks sobivat jubinat otsisin ma vist mingi pool tundi, aga ei leidnudki sealt sobiva läbimõõduga. Oli väiksematele torudele, aga sellisele mitte. Maksin ära ja otsustasin Bauhofist vaadata. Bauhofis nägin müügil ka täpselt sama toru, mis äsja K-rautast ostnud olin, aga hind oli sellel Bauhofis millegipärast kahekordne. Bauhofis jäi silm peale pesumasina ühendamise julladele, mis silma järgi vaadates tundusid ka minu toru jaoks sobivat.

 

Bauhofis olid väljas ka survetorude näidised, nii et haarasin paar erinevas mõõdus ühendusjullat kaasa ja passitasin, milline minu mõõduga sobib. Leidsingi sobiva, hind 70 senti.

Kodus lõikasin paberinoaga torust jupi maha ja ühendasin julla abil kokku. Ühendamiseks läheb natuke jõudu vaja ja kuna see toru on üsna libe, siis ka kummikindad ei tee halba. Aga ei midagi keerulist.

Ühendusjulla on keskelt küll kõrgem, kui ülejäänud rõngas, aga keerutamisel pole seda tunda. Proovisin noaga tasasemaks lõigata, kuid see plastik on nii tugev, et ei õnnestunud. Kokku läks siis rõngas maksma alla 5 euro.

Tahtsin seda rõngast ka natuke kenamaks teha ja tellisin Hiinamaalt sädelevaid teipe, et ümber rõnga kerida.

Tulemus jäi päris kena, aga kahjuks keerutamisel hakkas see teip kraapima. Kui pärast paari päeva polnud olukord paremaks läinud, siis kiskusin teibi ära. Rõnga ümber panemiseks peaks olema natuke pehmemast materjalist teip, et ebamugavust ei tekitaks. Olen rõngast nüüd paar kuud kasutanud ja väga rahul sellega. Ja kui jääbki mingi aja pärast tolmu koguma, siis pole vähemalt kulutatud rahast kahju.